Mul on juba lapsest saadik olnud mingi arusaamatu nõrkus roomajate vastu, segatud siiski loomupärase hirmuga nende suhtes, st et looduses neid kohates on esimene reaktsioon ehmatus, seejärel aga juba huvitatud tõttvaatamine ja uudistamine. Nii olin ma kunagi täiesti kindel, et soetan endale lemmikloomaks kunagi mõne boa või püütoni (ja hõbehalli dogi tumehallide laikudega ja hobuse). Võimalik, et see maonõrkus on seotud sellega, et olen ise maoaastal sündinud või  lööb minus lihtsalt aegajalt esiema Eeva  välja. Nojah,  igatahes läks kihu näha majapidamises rohkem madusid kui ma ise, täiskasvanuks saades üle ning kokkupuuted nende elegantsete tegelastega piirdusid välisreisidel ühise fotodel poseerimisega.

Kui kuulsin ühel päeval, et tulemas on madudega tutvumise päev lastele, otsustasin oma marakrati näppu võtta ja uudistama minna, mis toimub.

Ja oligi olemas kaks ilusat madu – kirjukirjaline püüton ja imekaunis rohekassinine nastik. Tegin neile pai ja julgustasin ka poissi. Väga pika hamba ja õige õrnalt näpuotsaga siis neid puudutati ja tundus, et huvi ongi kadunud.

Mina siiski ei suutnud kiusatusele vastu panna ja võtsin ühe tegelase ka endale sülle. Selle peale arvas laps, et tahab ka. Isegi väike klõps sai telefoniga sellest tehtud. Päev oli tore ja rohkem sellest ei räägitud.

Ja nüüd teatas poiss mõni aeg tagasi, et tema tahab endale lemmikloomaks madu. Eriti hea, kui see oleks see sinakasroheline nastik.

“Eee.. aaa… no mao võtmist saame kaaluda siis, kui sa oled juba koolipoiss ja vähemalt 10 aastat vana ja valmis ise kodulooma eest hoolitsema ja vastutama” kindlustasin endale kiirelt tagala.

Sellest päevast alates muutus mao-teema meil tavapäraseks – kus ta olema hakkab ja kes tema eest hoolitseb jne. Telefoniga tehtud pilt nõuti ekraanile taustapildiks.

Nojah, kui mu elu oleks tavapärane, siis ootaks ma rahulikult, kuni laps kooli läheb või teema unustab. Aga mul on ju igatsorti imelikke, toredaid ja kummalisi sõpru Juhtusin siis ühele mainima, et näe, minu poiss tahaks ka endale madu, mis sina sellest arvad ja oskad nõu anda ehk? – läks sõbra silmad põlema.

“Madu on iga kell parem koduloom kui koer! teatas ta. Ei mingit kell viis hommikul jalutama minekut, ja süüa tuleb ka vaid kord kuus anda! Näiteks Ameerikas on madu väga tavaline lemmikloom.”

Rääkisin siis maopäevast ja sellest kaunist sinakasrohelisest maost, kes mu lapse oli ära võlunud.

“Ah see või?! No tegelikult võib su laps isegi selle saada, kui tahab – see ongi ju minu oma tegelikult on mul selliseid veel kolm.”

Selgus, et tema maokollektsioon on vahepeal plahvatuslikult kasvanud ning hingekirjas neid lausa 30.

“Oi, aga siis me tuleks lapsega neid sinu juurde vaatama! ja kui sobib, siis ma laenaks küll mõnda madu oma lapsele, et teada saada, kas tema soov mao-omanikuks hakata on ikka päris “

Teatasin ka lapsele ääri-veeri, et lähme mu sõbrale külla madusid vaatama. Loomulikult oli ta mõttest vaimustatud.

“Aga ka sinu sõber müüb ka madusid?” küsiti vaid veidi aega hiljem. Lapse pea lõikab nagu koorelahutaja, pole midagi öelda

Nojah, nüüd me siis ootame seda külastuspäeva ja mina vaatan kodus tasahilju ringi , et kuhu see madu meil siis ära paigutada

Et sellised emaksolemise rõõmud – ega koguaeg ei jõu ju ka meestest kirjutada

Blogi sünnipäev oli juba muidugi üle-eelmine nädal ära..  aga jah, ma olen juba 2 aastat vahelduva eduga siia erinevaid tekste tootnud, mõtteid mõelnud ja tähelepanu luninud

Seega võtan vastu virtuaalseid kingitusi ja õnnesoove!

Ja soove, mis teemadel kirjutised eriti ärevust tekitavad

Ning loomulikult kõigile ilusat alanud musta draakoni aastat!

Kui minu kirjeldustest, kuidas mehed mulle tormi jooksevad, võiks välja lugeda, et ma olen piltilus kaunitar, siis tegelikult see nii muidugi pole. Seda enam on mu populaarsus mulle arusaamatu Ilu on vaataja silmades ja ju siis on vaatajatel lihtsalt ilusad silmad!

Et illustreerida minu “omanäolisust”, järgmine lugu.
Praeguseks mu hea tuttav ja võitluskaaslane rääkis loo, kuidas ta mind esimest korda nägi. Kuna rahvast oli palju, siis jäin ma talle meelde küll, aga nime ta unustas. Ning kui kunagi paluti tal minuga ühendust võtta ja ta ei suutnud rahvamassist mind nime põhjal tuvastada ja uuris teistelt, et kuidas mind leida või milline ma välja näe, oli keegi kirjeldanud mind kui pika ninaga – Buratino ninaga tüdrukut. Selleks ajaks kui meesterahvas mu ülesse leidis, oli mu nimi aga taas ununenud ja nii ta siis panigi mu telefoni kontakti alla ” Neiu Buratino”

Teine nö kompliment mu nina arvelt on samuti puhas kuld ja sellega sai maha tänaseks minu hea naistuttav meie esmakohtumisel väga mehises seltskonnas. Nimelt kommenteeris ta mind meestele selge ja kõlava häälega, et see mulle eemalt mööda jalutades mitte kuulmata ei jääks, järgmiselt:

“Tal on nii pikk nina, et mul on kogu aeg hirm, et ta lõhub sellega midagi ära!”

Kunagi jäi mulle silma kuskil delfis tõsiteadusliku  uurimuse tulemus komplimentide kohta, et kaunid naised hindavat rohkem nende mõistusega seotud komplimente ja nende vähem atraktiivsed kaaslased jällegi nende välimusega seotud meelitusi. Nojah, alati kui komplimentidest juttu tuleb, siis igavesti kobe on sellele teemaarenduseks viidata.  Ja tuli see jutuks ka ühe mu uue meestuttavaga.

Mõne aja pärast, kui meesterahvas oli mulle külla sattunud, ei suutnud ma hoiduda kiusatusest ulatada talle vaatamiseks mu edevusealbum. Ega ma siis ainuke naine pole, kes on ennast fotostuudios vähe napimas rõivastuses kunstfotodele jäädvustada lasknud ja sinna päris kenasti peale jäänud

Peale ilmselgelt talle muljetavaldavate fotodega tutvumist vaatab meesterahvas mulle otsa ja ütleb: “Sa oled väga…(mõttepaus).. tark!”

Eesriie.

Meenutuseks ka üks lugu ilus-olemisest :) http://sinilind.wordpress.com/2010/01/22/raske-too/

Suured tänud kõigile mu blogilugejatele, et olite olemas ja toetasite mind sellega minu jaoks päris keerukal 2011 aastal

Päris sageli kerkis mu suunurk kommentaare lugedes ja tegi tuju heaks ehk siis erilised tänud nendele lugejatele, kes on minu tekste pidanud ka kommenteerimisvääriliseks. Samuti teen kõigile väga pika pai selle eest, et ma ei ole seni pidanud MITTE ÜHTEGI kommentaari seni kustutama – st labaseid või õelaid inimesi meil siin ei käi!

Ricardo, erilised tänud Sulle kui esiblogijale, kelle intrigeerivad ja humoorikad märkused on sageli tekitanud lõbusaid diskussioone

Ühtegi uut teksti hetkel tulemas ei ole, kuid võtan ühel oma kirjal seoses aegumistähtaja ületamisega parooli maha – http://sinilind.wordpress.com/2011/09/26/kohtumine-tundmatuga-2/

Aga kui keegi soovib lugeda teisi, parooli olevaid postitusi, siis andke aga teada sininelind@gmail.com  ja panen parooli teele!

Ilusat uut kalendriaastat, õnne ja armastust kõigile!

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 34.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 13 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Y: Hei kaunitar!
SL: Tere
Y: Sa oled mulle alati meeldinud.
Aga mis mina – rumal ja inetu.
SL: Oi, kust see nüüd järsku tuli?!
Y: No tuli, kui tunne on õige, siis tulebki
Tahan kallistada.

Täpsustuseks lisan, et sama inimene kirjutas mulle pea samasuguse teksti ka suvel, et mitte sugugi esimene katsetus tema poolt.

Mis asi see siis on? Mis mõttes ma olen talle alati meeldinud? Ta ju ei tunnegi mind!
Minu mälu järgi on ta mind kohanud ehk paar korda elus kui oma tuttava elukaaslast väga kaua aastaid tagasi, olles ise nii siis kui ka praegu abielus. Kui ta mulle tänaval vastu tuleks, siis ma ei tunneks ilmselt äragi…
Aga jah – et vaatab fb pilte ja kohe meeldibki? St ikka veel meeldib? Ja kuidas ma sellele reageerima peaks? Minu jaoks on see sama, kui mulle astuks ligi võhivõõras inimene tänavalt. Nojah, vahel nad astuvadki aga minus tekitab see esimese hooga vaid ebalust.
Või on see lihtsalt selline mine-tea-äkki-saabki õngitsemine põhjusel, et nii reaalselt kui ka fb andmete olen ma ikka päris pikalt juba vallaline?!

Ma olen väsinud pealiskaudsusest. See on kuidagi hirmutav, kui hakkab nagu selguma, et kõik, mis ma olen, on vaid veidi isikupärasemad näojooned ning ühiskonna poolt heakskiidetud suht keskpärane figuur ja üle keskmise edevust, et neid aegajalt ka eksponeerida. Kedagi ei huvitagi enam, mida ma mõtlen, tunnen, soovin, kardan..

Hm, kas mul on tõesti tekkinud meeste ja suhete osas mingi omapärane foobia, millele ma veel täpset nimegi anda ei oska..
Tegelikult tean ma nii täpselt, kuidas on võimalik mu tähelepanu köita. Kui mind natuke kuulata, siis saab ju selgeks, mis mulle meeldib ja mis mitte, seejärel pole keeruline sellest lähtuvalt korraldada ühistegemisi-ajaviitmisi ning siis saab nii mulle kui ka meesterahvale selgeks, kas meil võiks olla ühist tulevikku.