.. aga ma õpin usuteadust.. – oli kunagi mu üks lemmikfraas inimeste heas mõttes shokeerimiseks, tekitades automaatselt neis kujutluspildi endast kui tulevasest nunnast või preestrist. Oh piiratust!
Teema enda noppisin ülesse viimase postituse ülimalt elavast ja mitmekihilisest kommentaariumivestlusest. Ehk siis Sinilind ja usk. Otsene vastus küsimusele, kas ma olen usklik – jah, olen. Ja määratlen ennast kristlasena, luterlasena, kuigi pean ka katoliiklust ja õigeusku väga köitvaks 
Hämmastav muutus tütarlapselt, kes kasvanuna ateismist läbiimbunud nõukogude impeeriumi kolossi varemetel, ei osanudki muud tahta või soovida. Meie maailmapilti ja väärtushinnanguid kujundavad siiski asjad, mida me teame ja tunneme ning mille põhjal loome endale eelhoiaku/arvamuse võõrastel teemadel.
Et ma just usuteadust õppima sattusin, on omapärane juhus nagu palju asju meie elus. Peale keskkooli lõpetamist pakkusid mulle Alma Materi poolt pakutavatest ainetest huvi eelkõige eesti filoloogia ja ajakirjandus. Esimene valik kindlasti põhjustatud kirjanduskallakuga koolist. Teine valik oli aga loogiline jätk minu noorajakirjaniku seni edukalt kulgenud karjäärile. Paraku esimene aasta jäid ülikooli uksed mulle suletuks – kuigi eesti keele testid läbisin suurepärase punktisummaga (loodan siiralt, et midagi keskkoolist õpitust on ka minu blogi tekstides tuvastatav 
), ei saanud ma inglise keeles piisavalt punkte (selle vea parandamiseks võtsin endale hiljem eraõpetaja) ning ajakirjandus põlgas mu ära peale vestluses ilmselgete rumaluste suust väljaajamisega vahele jäämist.
Nii võtsin endale mõned aastad omandada haridust veidi avatumate ustega koolides. Uuel katsel ülikooli proovides olin aru saanud, et ajakirjaniku amet ei ole päris mulle ning eesti keel jällegi liialt kuiv. Filosoofia ja ajalugu olid nüüd need, mis mind paelusid. Paraku oli aga ilmselge, et ajaloo teaduskonda ma sisse ei saa ning puhta juhuse tahtel nagu eespool mainitud, jäi mu pilk dokumentide sisseviimisel pidama usuteaduskonda tutvustaval infol. Olles ajalooga nii tihedalt seotud, otsustasin sinna proovida ning hiljem ennast ajaloo teaduskonda sujuvalt üle viia.
Loomulikult olin ma ülimalt õnnelik, kui selgus, et olen kantud usuteaduskonna üliõpilaste nimekirja
Kuna mu tekstidel on alati oht lõpetamata/avaldamata jääda (hetkel on 74 mustandit tolmumas), siis lõpetan hetkel teema Ja sellest, kuidas ja miks ma otsustasin ennast just kristase ja luterlasena määratleda, kirjutan ma (loodetavasti ja lugejate huvi püsides) mõni teine kord.
detsember 29, 2011, 15:44 |
Tubli. Ainus paha asi on see, et lutheri kirikul on kaelas hunnik iganevat kinnisvara mida peab elu eest putitama. Mõned kirikud võiks muuta näiteks seltsimajadeks või spordisaaliks. Külamehed saaks võrku ja sulgpalli mängida. Maja on maja. Ega maja taevasse ei saa…
detsember 29, 2011, 16:20 |
See usuteema on suur miinus minu silmis.Ei lähe minu silmis kokku aususe ja õigluse põhimõtetega.Minu jaoks on usk naudingu saamine oma mõtlemise kaudu, ehk siis alkohoolik saab läbi alkoholi ja suitsetaja läbi sigareti, usklik läbi enesesugessiooni.Kirik on minu jaoks koht, kus kunstlikult tekitatakse armumise tunne(ideaalkaaslast asendab niiöelda “jumal”).
Ricardo nüüd sa näed., et mulle on tõde tähtsam, kui kasu…
detsember 29, 2011, 16:32 |
Kui juba südamepuistamiseks läks, siis mina olen taarausku … seda siis nii otseses kui kaudses mõttes. Otseselt küll puid ja taarat kummardamas ei käi, aga kõiksugu elus ettetulnud alternatiividest on see seni kõige paikapidavamana tundunud. Kõiksugu energiaväljad ning neis tiirutavad hallhabemed ei tekita seespidiselt piisavalt turbulentsi, et teemaga pikemalt edasi tegeleda.
Kui ma moosimise peal väljas oleks, siis siinkohas oleks just paslik hetk teha paus ning kutsuda SL kusagile intiimsemasse atmosfääri erinevatest usulahkudest ja tõdemustest vestlema
Lõpetuseks pean märkima veel fakti, et Toomas Paul on tark mees. Tema mõttekäigud ja järjeajamise loogika on mulle isiklikult väga sümpaatsed ning elavaks tõestuseks sellele, et uskumine ei pea tähendama vaid ühe puusliku kummardamist.
detsember 29, 2011, 16:38 |
Ole ükskõik mis usku, see ei muuda midagi- kas alkohooliku puhul on suur vahe, kas joob konjakit, õlu või viina…Elamus on sama ja eesmärk sama.
detsember 29, 2011, 16:45 |
Pulka, mis su positiivne programm siis on? Kui su arvates “usk on oopium rahvale” siis mis see PÄRIS on? See, kui saad vastu kappi koputada või?
(minule näiteks tundub kohati, et kõik need “mina usun iseennast” on lihtsalt ajupestud endised pioneerid ja komsomolid. Need uskusid kõike mida neile öeldi)
detsember 29, 2011, 21:02 |
Usk oli on ja jääb keskpärasuse ilminguks ja “kes ei unista kõige suuremast ja ilusamast see pole väärt, et unistada”(Tammsaare tõlgendus unistamisest).Loomaliha maitseb meile ja sellepärast on loomade tapmine enesestmõistetav, uskumine on hea enesetunde
tekitaja ja kohe sobib meile.Sisu ehk tõe seisukohalt on tegu lihtsalt enesetunde nimel endale valetamisega ja ongi kõik.Muuseas Ricardo pole mingit positiivsuse ega negatiivsuse, ega ka usun ennast programmi, on vaid aus suhtumine asjadesse.
Kuni su enesetunne juhib su mõtteid, pole sa võimeline mõistma.
Sinilind- loe Tammsaare mõtteid ja mõtisklusi 1978a Looming.
Rohkem ma ei postita, kuivõrd on selge, et pole mõtet.Parimat.
detsember 29, 2011, 17:42 |
Juhin teie tähelepanu sellele, et kirjatükis ei ole minu usulistest tõekspidamistest midagi rohkem mainitud kui see, et määratlen ennast luterlase ja kristlasena
Üldiselt on lugu selline, et poliitika ja usk on kaks sügavalt isiklikku teemat – ma olen nõus nendest rääkima ainult sel juhul, kui teine pool on huvitatud minu valikute tagamaadest ja põhjustest, mitte ei asu asjasse süvenemata hinnanguid andma ja kritiseerima ega ürita mulle kaela määrida kogu maailma kristlaste poolt või minuga samasse parteisse mingil hetkel kuulunud inimeste küsitavaid otsuseid.
Ricardo viimase kommentaariga olen ka väga nõus.
Meenutades veidi ülikoolis õpitut, siis sõna “usk” on eesti keelne sõna, mis tähendab eelkõige tuge (ka majal oli usk, vist mingi tugipalk) ning usul on seni väärtus kuni ta toetab inimest. Hetkest, mil see hakkab inimest toetamise asemel frustreerima ( need, kes pole meiega, on meie vastu jne) ei ole tegemist enam eluterve nähtusega.
Lisaks küsimus, et kui usk ongi oopium rahvale, siis kas meie elus ei ole piisavalt olukordi, kus see oopium on hädavajalik? On ju piisavalt olukordi, kus ainult usk saab anda meile nii vajalikud vastused (mina pole ütleja, kas need on õiged või valed )? Kust leida vastus olukorras, kus “mina usun iseennast” ei toimi?
Ma ei tohiks nii libedale jääle minna, kuid teen seda siiski – minu hinnangul on paljud nendest, kes kõva häälega religiooni vastu sõna võtavad, sageli äärmiselt piiratud maailmapildiga antud valdkonnas ja paljastavad sageli sellega oma rumalust ning sageli oleks kohatud arvamusavaldused ära jäänud juhul, kui inimesed oleks omal ajal saanud kõige lihtsamat usundiõpetust, mille vastu nad nii sõjakalt võitlevadki. Ehk minu arvates oleks terane enne hinnangute andmist asjasse veidi süveneda, kui kõval häälel oma rumalust kuulutada. Kurb on see, et seda teevad tihti ka ühiskonnas oma valdkonnas muidu väga targad ja andekad inimesed, kelle arvamus hinnatakse.
detsember 29, 2011, 19:18 |
Uskuma peab, muidu on elu sisutu. Mina usun raha võimu ja naisi ka, kuni esimese vahekorrani. Elu on lill.
detsember 30, 2011, 09:03 |
Ma ei saanud Bulgakovi jutust vastust. Usk on tunne? Tahad öelda, et sina ei usu midagi peale selle mida sa ise mõtled? Või mida sa selle ausa suhtumise all silmas pead? Mina leian näiteks, et inimene, kes väidab, et elab ilma usuta “kõrgemasse jõudu” valetab endale kuna usub midagi mille järgi ta ise ei ela.
Ilma Kõrgema Jõuta (KJ) on KÕIK täiesti mõttetu ning inimesed, kes ei soorita otsemaid enesetappu, on petta saanud ullikesed. Muide sellisel juhul puuduvad ka igasugused moraalsed kriteeriumid ning kogu elu püsib üksnes omakasul, vägivallal ja emotsioonidel…
Isegi see sinu jutt “iga inimene peab olema sisemiselt ilus” on jabur, sest ilu pole midagi mida saaks mõõta või katsuda. Võiks öelda, et ilu on usuküsimus ja seega enesepettus. Ning seega pole seda olemas -mis tähendab kohe, et idee, et inimene peaks olema “sisemiselt ilus” on mingi skisofreenia ilming.
Mulle tundub Bulka, et see asi on sul pisut läbimõtlemata…
detsember 30, 2011, 09:11 |
Ma väidan nimelt, et kogu meie igapäevane elu toimub ja toimib üksnes usu varal -me usume, et tuleb käituda õigesti, et lastele tuleb õpetada olema aus ja tubli, et politseinik ei püüa mu rahakotti varastada, et on olemas õige ja vale, et inimese elul on olemas tähendus ja mõte jne jne.
Kõik need asjad on mõõdetamatud ja me elame USKUDES, et sellisel viisil käitudes, teen ma õigesti -või et see “on hea” vmt.
Muide Dostojevski on öelnud, et “Kui Jumalat ei ole, võin ma tappa oma ema ja keegi ei saa mind hukka mõista”. Kuldsed sõnad…
detsember 30, 2011, 09:25 |
Mulle jälle tundub, et Bulgakov on midagi kusagilt kokku ahminud – kirgastus on korraks läbi käinud, aga kaanest sügavamale see kahjuks ei jõudnud, sest mõteteväljendusega on lood nii nagu on. Tahaks, aga ei saa. Või saaks, aga ei oska. Või midagi. Hea vähemalt, et Tammsaarele viidatakse, Hesse tsiteerimisega oleks järeldused ilmselt veelgi kiiremad tulema.
Otsustan vist viisakuse kõrvale heita ja meistrit samuti suupäraselt Pulksiks kutsuma hakata.
Hoi Pulks, laseme parem vastu aastavahetust kummi veidi lõdvemaks ning libistame ühe alekoki jõuluka nahavahele. Kuidas see Bastard seal eespool kraaksataski: “Elu on lill!”
jaanuar 5, 2012, 07:16 |
Olen sunnitud siia veel kirjutama- on kolm varianti kuidas maailma tunnetada, üks on kopeerida teiste(üldsuses heakskiidetud)
seisukohti, teine on kujutada endale ise miskit ette ja kolmas on panna mosaiik kokku väljaspool igasugu “tundeid”, umbes nagu me analüüsime loomariiki.Kahjuks tuleb Ricardo ja ZZZ liigitada esimese kahe grupi “mõtlejateks”.Ma saan aru, et siin blogis coolilt kommides on võimalik teil ennast suht tegijana tunda, kuid sisuliselt on see torm teeklaasis.Kas Dostojevski ütles selle fraasi ema tapmise kohta või mõni ta tegelane, kui ta ise, siis ta eksis.
Nii nagu teie siin üksteise võidu eksite.Eks selle eksimise juures on sama kõva argument nagu ka usu puhul, et nii paljud ju samamoodi teevad- “ei saa ju vale olla”.
jaanuar 5, 2012, 09:39 |
Hr.Bulgakov, kuidas Sa saad nii kindel olla, et sinu tõde on TÕDE? Kindlasti ongi, aga Sinu jaoks …
jaanuar 5, 2012, 12:13 |
Te olete omadega oravarattas- katsu aru saada, et mingit “kellegi” tõde pole olemas, sellepärast tulebki kõike hinnata erapooletult, tundevabalt.Vastasel korral oleme nagu kari narkomaane, kes igaüks “oma” tõde heietab.Jälgi ise- kõige muu maailmas toimuva kohta on teaduslik ja üheselt mõistetav seletus ja niipea, kui inimene tuleb mängu läheb lahti see “igaühel on tõde” jutt.
Tõde riivab inimest ja tema enesetunnet ja asi mõeldakse endale sobivaks- nii tekivad igasugu “jumalad” ja “igalühel oma tõde” teooriad.Ma olin mingi 15 aastat vana, kui otsustasin, et mul on kogu hämamisest ja sogamisest villand ja neelasin enesetunde alla(see milleks teie pole suutelised- sorry) ja uurin ausalt asju.
jaanuar 5, 2012, 12:27
Ahahh, selge! Tõde ei ole, aga milest Hr. Bulgakov lähtub siis oma teoorias, et kõik ülejäänud eksivad? No ma saan aru, et ma ei saa mitte midagi aru …
jaanuar 6, 2012, 09:36
Kogu erapooletuse juures ei saa Pulksi küll erapooletuks nimetada – kuigivõrd rohkem kallutatud ei saa oma tõdedest kinnihoidmise ning teiste seisukohtade muttatampimisel enam olla. Ning lisaks tundevabadus sealjuures … muhhhaaahhaaaa …. vabandust.
See on küll mu sügavalt subjektiivne kõhutunne, aga arvan, et kui liikluses mingi vend Pulksile kõrvalreast 2 x suunda vilgutab ja seejärel ette keerab (seaduse järgi reastub ja kõik on jokk), siis kerkib Pulksi auto kohale tuumaseene kõrgune sapipilv. Aga võib olla ma eksin. Olen ka need “enesetunde allaneelamise” etapid läbi teinud või käinud, aga tunnistan siiski ausalt, et mulle see lihasuretamise ja omaenda mina muttatampimine lõpuni ei sobinud. Elu muutus kuidagi elamisväärsusetuks. Samas kui lihasuretajale minu ego ette ei jää (Pulks, kas pole paradoks – pead end egovabaks, aga teiste egotsemine läheb endiselt korda), siis lasku aga käia. Analoogia paljupläkutatud homoteemaga – kui nad vaikselt oma asja ajavad või nende andekus nende soolisi eelistusi varjutab – ei häiri absoluutselt. Pedeparaadid võiks aga sirgelt ahju saata.
Niipalju siis tolerantsusest ja egost
jaanuar 5, 2012, 16:20 |
Uskumatu- ma ei kirjutanud, et tõde pole olemas.
Iga üksiku inimese personaalse mõtlemise tulemust ei saa “tõeks” tituleerida.Tõde on faktide erapooletu analüüs ja enamus inimesi mõtleb kõik asjad käigupealt endale meeldivaks ja
tõde hüljatakse kohe, kui see mingilgi määral enesetunnet riivab ja see asendatakse endale sobiva “pseudo tõega”.Mis veel hullem- esimesel võimalusel mõeldakse end suureks ja ilusaks ja targaks ka nendes küsimustes, mis enesetundele neutraalsed.Isegi sellises olukorras, kus “tõed” mõeldakse välja või ilusaks on inimestel närvid läbi ja olenemata kõiksugu kokkuostetud asjade hulgast ei suuda inimesed end õnnelikuna tunda, kuigi pooled suitsetavad ja joovad.Tõde inimeste kohta on olemas, ent eeldada, et see tohutu kaiffijate armee tõde iial sellisena tunnistaks, on ebareaalne.
Kõige lihtsam näide on usk ja nagu näha isegi seda tühist tõde pole te suutelised alla neelama.Mis te karmide tõdedega veel peale hakkaksite…
jaanuar 6, 2012, 09:52 |
Bulgakov, kuidas sa lahendad enda kriteeriumide kohaselt elu -ja kõigi sellega kaasnevate protsesside mõttetuse (idee)? Huvitav oleks lugeda sinu maaimapildi põhipostulaatidest. St millisele usule sa oled selle ehitanud.
jaanuar 6, 2012, 09:58 |
Kas tõde on suhteline? Kas igal inimesel on oma tõde? kas tõde lähtub inimesest endast või eksisteerib see väljaspool inimest? kas tõde on vaid teooria või on see midagi isiklikku? Muide, miks sa arvad, et uskumine tähendab “suuri tundeid” ja mitte kainet mõistuslikku analüüsi?
jaanuar 6, 2012, 11:50 |
Aga mina luban nüüd endale naiseliku ja teemast väljalibiseva emotsioonipurske (blogi omanikuna on mul ikka vaieldamatult rohkem lubatud kui teistel, kas pole )
Ja see on minu teadlik, ratsionaalne valik ja kaine analüüs. Midagi, mis käib minu jaoks inimeseks olemise juurde. Tunded, emotsioonid – just usk annab selleks võimaluse. Jah, ma tean, et armumine on vaid looduse poolt programmeeritud hormoonimöll, aga on ju minu valik, kuidas ma selles olukorras tunnen emotsionaalselt ja kuidas ma seda tõlgendan. Ka kaotusvalu on midagi, mis on ju inimlik ning kui inimesed leiavad selles lohutust sellest nö pimedast ja rumalast usust, siis so what?! Eesmärk pühitseb abinõu ja kui usk mind ja teisi sellel hetkel toetab ja aitab üle saada ja edasi minna, siis see sobib mulle.
Ah, lööge mind või risti, aga mina tahan uskuda
Jah, teaduslikult pole keegi tõestanud, et jumal on olemas – aga minu jaoks pole suutnud keegi tõestada, et teda ei ole.
Kui jumalat ei oleks, siis tuleks ta tõepoolest välja mõelda
jaanuar 6, 2012, 12:54 |
Ricardo- kõik ümbritsev ongi sisult mõttetu(kahjuks) ja ütleme, et armastus on ainus aus uskumine(ise otsin, ent arvestades mu suhtumist mu võimalused nullilähedased).Tõde pole suhteline ja igal inimesel on pigem oma valed, kui oma tõed.Usutakse, sest see on elamus ja elamusi saadakse läbi tunnete ja palju vähem läbi ratsionaalse mõtlemise.
Sinilind sinu postitus on sarnane ühe Mr.Bean filmi tsitaadiga- “looks like a fruitcake to me”.Ega tegelikult pole midagi teha, inimesed on õnnetud olenemata oma mõttemaailma mugavast manipuleerimisest.Võta neilt see ka neilt ära ja lähevad päris hulluks kindlasti.
Kusagil alateadvuses tasuks ikkagi mõnedel tajuda, et tõde on ka olemas.
jaanuar 6, 2012, 13:24 |
Muuseas arvestage, et sama alateadlikult mõtlevad ka kõiksugu
mõrtsukad ja muu miljon maailma saasta- nad ka alateadlikult
ja kahtlusteta alluvad oma “tunnetele”.Kas saab neid siis süüdistada, kui nad samamoodi naudivad oma “usku”, et neil see
elamus teise nurga all avaldub.Karta on, et ei saa.
jaanuar 6, 2012, 13:30 |
Usul pole elamusega mingit pistmist. Sa oled millegist väga valesti aru saanud, Bulka. Kuigi see VÕIB omandada MÕNE inimese puhul tundelise kuju.
Usk Jumalasse (Kõrgemasse Jõudu, Algusse jne) on külmalt ratsionaalne ja loodusteadustele toetuv vaade.
Sinu jutt “armastus on tõeliselt aus usk” on selge jama. Kui Jumalat ei ole, on usk armastusse kõige lapsikum ja napakam tegevus üldse, sest armastust ei ole olemas. On vaid aju elektriimpulsid ja paar ml kemikaale. Lisaks sellele pole see mida sa nimetad armastuseks karvavõrdki parem sellest mida nimetatakse vihkamiseks. Samuti see varasem jutt ilust. Seda pole olemas. See on lihtsalt mingi “emotsionaalsele usule” toetuv meelevaldne hinnang. Mingit Tõde ei eksisteeri. Sest ainuüksi mõiste “tõde” jaoks tuleb meil millelegi toetuda.
Pole olemas ka vale. Pole olemas tõde. Pole olemas midagi, mis oleks millegist muust parem või halvem.
Minu meelest on selline maailmavaade võimatu ja totaalne enesepettus.
jaanuar 6, 2012, 14:47 |
Ricardo- ha..ha..ha
Ilmselgelt pole sa midagi ise põhjalikult analüüsinud ja toetud teiste alateadlike arvamustele.
Tegelikult on huvitav näha, kuidas sellise arutelu käigus on selgunud, et Sinilind pole tegelikult mõtleja ja Ricardo ei tea(ja ei tahagi) üldse teada, mis ümberringi tegelikult toimub- ha ha…
Antonio Bastard anna oma hinnang..
Sinilind- korja üles esimene norm välimusega edukas ilukõneleja ja võid blogi sulgeda…
jaanuar 6, 2012, 15:43 |
Bulka, peab Sind kurvastama aga blogi sulgemist ei ole mitte plaaniski
harjutan siin aga kätt edas, et sulg rooste ei läheks ja kavatsen oma kirjanduslikku tegevust jätkata, lausa raamatusüzhee on valmis 
Ja ma ei kavatse isegi mitte põdeda seepärast, kas ma olen mõtleja või mitte, sest usu või mitte, elu see kuidagi lihtsamaks ei teeks, kui ma oleks Sinu hinnangul nö mõtleja. Pigem mõtlen ma praegugi meeste arvates liiga palju, selle asemel, et lihtsalt ilus olla
Saan aru, et valmistasin Sulle pettumuse aga mis parata, säästa saad ennast ainult sellega, et jätad minu koos mu “oma tõde” omavate lugejatega omapead maailma hindama, analüüsima ja parandama. Elu on lill! nagu mu kommentaatorid on maininud ja olen nendega 100% nõus, olgu see siis tõde või mitte