Kohtumine tundmatuga

üsna alati käib läbi kerge jõnks
kui ma kuulen et võiks kokku saada vahel
kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel
Jah, kohvitassi me vahel tõesti ei olnud.. ei olnud üldse midagi.. isegi minu häbelikkust vist mitte (kas oleks pidanud? – ma ei tea, kindel on vaid ja see hämmastab mind ennastki- ma pole minetanud võimet punastada, järelikult on häbelikkus kui selline minus siiski säilinud).
Aga jah, kas oli põhjus selles, et ma kohvi ei joo või milleski muus, jäi ka mulle endale arusaamatuks..
Tegelikult ei peakski ju kõigest alati aru saama, peaks piisama sellest, et on lihtne ja hea.
Oli.
Ja et saab naerda.
Sellest olen ma puudust tundnud, et lihtsalt naerda, vajamata selleks peenekoelist inglise huumorit või elutervet irooniat.
Olla olemas, olla hetkes.
Kasvõi mõnes üksikus, kuigi iga natukese aja tagant tuletavad end meelde kuklasse hingavad homsed kohustused.
Ning küsimused kes Sa oled, miks ma siin olen ja mis saab-peaks saama edasi..
Ja küsimus kas ja mida ma saan endale lubada. Kui ma olen veendunud, et saan lubada, siis võin ma ju olla väga kirglik, impulsiivne, emotsionaalne jne.
Hetkel saan ma endale lubada luksust kirjutada Sulle üks kiri. Peaaegu päris. Nagu lubatud.
Mulle meeldib kirju kirjutada, isiklikke, kuid samas ajatuid. Iseenesest ei olegi see ju nii lihtne, sest kui natuke kuulata, lugeda ja vaadata, siis tundub, et kõik see on olnud nagu mustvalge film.. kõik taas kordub.. kuulad ja lauludes on küsimused, lood ja vastused, loed ja raamatutes on saatused, inimesed ja filosoofiad, vaatad ja filmides on karakterid, variatsioonid ja ilmed.
Ei peagi ise mõtlema ja tundma, teed vaid nopped ja paned endale sobiva stseeni kokku. Lihtsalt peab tsitaadid ja repliigid korralikult selgeks õppima.
Ometigi tahaks ju olla erinev, ainulaadne, mitte vaid replacement või replica millestki-kellestki teisest (eks ma ju öelnud, et meenutad mulle väga kedagi).. mängida läbi igiammuseid ja aegumatuid ettekirjutatud stseene ja stsenaariume.. Nojah, kui seda juba teha, siis tahaks ju vähemalt valida endale sobiva karakteri, mitte avastada, et sinust on saanud traagiline kangelanna kellegi teise valitud ja alustatud mängus.. või muutuda roosiga preilist liiliaga neiuks.. seda enam, et su lemmiklilled on hoopis iirised ja orhideed..
Selle kirja kirjutamine mulle seda ka võimaldab, olla erinev, teha teisiti.
Kiri, mis teeb öistest magamata hetkedest midagi enamat, kui lihtsalt keskpärase mees-naine-kohtusid-illusioonidevabas-ööklubis-etc. Igal juhul on see stiilsem, kui segaste tunnetega hommikuahetuses auto poole jalutada.
Üks mu tuttav ütleb kenasti, et mesi on konserveeritud õied ja mulle meeldib see ütlus. Mis on kirjadki siis muud, kui konserveeritud hetked (kuigi see sõna iseenesest ei meeldi mulle). Kiri on siis talletatud, salvestatud, säilitatud (ah, milline oleks siis see parim ja sobivaim sõna siia?!) mõtted, hetked, emotsioonid, õigemini küll juba valikulised, kallutatud, igal juhul idealiseeritud ja soovmõttelise värvinguga.
Vaata, kui palju mõttelõngu lühikesest ajahetkest, kui sain vedada uudishimulikult näpuotstega Su nahka mööda, tundmata-teadmata tegelikult, kes Sa isegi oled.. samas kui Sina provotseerisid mind jagama suuremat osa oma elus..