Killud

21.oktoober 200…

Täna hommikul äratas mind õnn. Hele klirin teatas, et midagi on purunenud, ja killud toovad ju teadagi õnne. Niisiis, hommik õnnega, õnnelik hommik. Ja sombune, vihmane ja nukker sügisilm et paistnud teda sugugi häirivat…
Ja siis tulid Sina, nojah ma ise ju kutsusin Su, et anda Sulle äraoleval ilmel kirjad. Ja Sa läksid. Nagu alati. Tavapärane, rutiin.
Olin otsustanud oma nutust punased ja tiba kipitavad silmad hoolega lahti hoida, et saabuv õnn mulle märkamata ei jääks. Olla eriti valvas –
„ Millega sa ka kokku ei puutuks – püüa kõigest välja lüüa kuitahes väike õnnesädemeke ja tõlgendada alati kõike oma õnnena!” – Bo Yin Ra.
Ja siis häiriv mõte, Sina helistasid, käisid – kas Sa oled äkki minu õnnega seotud?
Ja mina, rumal, andsin Sulle kirjad, mis.. no ütleme, et Sind nad õnnelikuks küll ei tee.

Happiness is a journey not a destination. Teekond. Et äkki tuli täna hommikul minu ellu võti, juhatamaks mind õigele, õnne teele…

Ja ikka, ikka tulen ja jään tulema Sinu kutsel, ja milleks- et saaksid öelda:
„Õnne toovad ainult enda lõhutud killud!”
Aga ikkagi, kes siis minu hommikuse õnne endale sai?

Otsingud (olin ikka 16)

Otsides oma printsi
kõik mu teed
kutsujatest-ootajatest mööda viivad
lõpuks tuleb minu juurde ingel
tal on kullana säravad tiivad
ja kõik tahavad teda.
Mina ei taha tedagi
lähen ikka
ikka lähen edasi
kuni ees
ees ei ole enam kedagi..

Mu lemmiklinn London

Olen alaliselt armunud. Sageli on mu kiindumuse objektiks inimesed, aga tihti võib selleks olla ka linn, koht- kui rääkida suurematest romaanidest, ja romansse elan läbi näiteks ideede, hoonete, raamatute, lilledega.
Aga linnad siis. Nagu Sinatra, kes on päris paljudele linnadele ka laulud laulnud.
Icic, Sinatra Best of lugudesse olen ka armunud
Minu vaieldamatu lemmik on London. Meie armuloo aluseks on vaid kaks põgusat nädalavahetust, kuid sellest piisas, et jätta mulle kustumatu mulje.
Mulle meeldib tema lihtsus. Metroo viib sind imekiirelt just sinna, kuhu vaja.
Sõidan sightseeing bussiga mööda linna. Teate küll, need armsad kahekorruselised bussid. Mu seljakotis on Londoni eestikeelne teatmik, õun ning võileib. Just see viimane teeb südame eriti soojaks, kui peale Toweri ringkäiku istun pingile ning seda sööma hakkan. Ma ei ole seda ise teinud, vaid selle tegid mu kallid sõbrannad hommikul hotellitoas ja panid kaasa. Toit on Eestist kaasa võetud. Sellel on hoolivuse maitse.
Nii palju on teha ja näha. Satun ka ühele Betty-nimega turule, kahjuks täpset nime ei mäleta…
Ühe inglise naela eest ehteid müüv kaupmees köidab oma valjude hõigetege mu tähelepanu ning tunnen ennast hetkeks kui filmis. Mu lemmik- “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne”. Sissejuhatus. See sama koht, kus peategelased valjuhäälselt meelitavad ostjaid just mitte kõige legaalsemat äri ajama kinniste ehtekarpidega. Inglaste inglise keel- see silitab kõrva
Silma jäävad pikad punased saapad, mille puhul ma ei suudagi ära otsustada, kas need on eriti stiilsed või ülimalt libulikud. Jälgin kaupmehi, kaupa, inimesi. Ostan tänavamüüjalt mereandidega kiirtoitu. Kena noormees vaatab mulle silma ning teatab, et ta pole iial näinud kellelgi nii helesiniseid silmi kui minul. Pean talle kahjuks pettumuse valmistama ja teatan et It`s fake. Läätsed… ning lähen uuesti nautima ehtemüüja etteastet.
Nädalavahetus möödub imekiirelt ning London avab mulle vaid väikse killukuse iseendast. Olen armunud. Tulen siia tagasi. Luban, et jäängi tulema.
************************************************
Tegelikult mind lummab terve Inglismaa. Eriti Elisabethi-aegne oma paeluva ajalooga. Anglikanism ja selle juured.
Vastuolu minu juures, mis jääbki inimesi üllatama. Võin ühel hetkel üksinda tundide kaupa mööda National Gallery´d jalutada ning hämmastunult Goghi maale silmitseda või St.Jamesi pargis kuuma sokolaadi juues linde toita ja järgmisel hetkel kehastuda meie poolt valitud ööklubi kõige kuumemaks tsikiks. Eristun isegi seal. Kohalik vene kogukonna liider, keda turvavad hard to die valgetes maikades jõusaali jõmmid, leiab tee minuni ning uurib, et kas ma olen Ameerikast. Võlume ära inkognito pidutsema tulnud prantsuse mtv dj ning avastame ühel hetkel, et oleme sattunud kaamera vaatevälja. Sõbrannad tuvastavad hiljem lausa mingid pildid internetist telekanali kodulehel. Saateks tehtud video meist jääb nägemata, kuid hetkeks oleme me kuumad.
Tagasilennul saadab kapten meile minu sünnipäeva (tähelepanelik stjuurdess on meie jutukatkendid fikseerinud- Estonian Air muide!) puhul pudeli shampust ja elu on niiiiiiii ilus. Olen 25.
Ah jaa, kas ma mainisin, et Lennox Lewise sõber istub lennukis mu kõrval. See sama, kelle poissmeeste pidu ta Tln-s pidamas käis. Oh väike maailm

Salakari

November 200..

Üksiku, suure rändrahnu hõikena
kõlas Su kutse mu veres
ma tulin, sulgenud tagantkätt ukse
Sina ootamas kindla kaljuna meres..

Ma seisan Sinul kui kaljul ja meri tõuseb, kuid ma ei suuda lahkuda, hirm kammitseb.
Ja isegi siis kui lained löövad juba üle pea ja kopsud ahmivad vett, lootes leida õhku, ei julge ma minna, ei julge astuda, et jalge alt kaoks seegi killuke maad, mida tähendad minu jaoks Sina. Ometi teadsin, et mõõn ei saa kesta igavesti ja ma pean edasi liikuma, muidu upun. Miks ma küll arvasin, kust võtsin usu, et oskan ujuda? Kuidas mu üldse siia sain?
Aga ma ei julge minna, tahaks hüpata kivilt kivile, mitte kaotada pinda jalge alt..
Sa paistsid kaugele ja tundus,et Sinuga näeksin kogu maailma ja ma tahtsin tõusta Su tippu, vaadata Sulle silma.
Ja vaade – kõik tundus imelisena. Aga isegi Sina ei suuda peatada merd, ehkki ma tahtsin seda uskuda.

Ja vaikselt, nagu ikka kogu tõusu aja
Vesi vaikselt kergitab oma piiri
Ja Sa vaikides palud mind vist lahkuda – nii on vaja..

Aga meid ümbritseb vesi, ma ei tea enam isegi, kuidas ma siia sain – pidi olema mõõn, kuidas küll?, tulin ma siia tõesti kuiva jalaga? Aga nüüd oled ainuke kindel pind jalge all Sina.
Me mõlemad teame, et ma olen hukkumas, kui jään, aga ma tahaks muutuda hoopis merineitsiks, kes kuuvalgel ööl oma juukseid harjates võib Sinul hetkeks peatuda, lauldes nukralt oma purunenud südamest..
Ja isegi kui mind tabaks välguna arusaamine, et Sa ei olnudki kindel saar, vaid veealune kari, oleks juba lootusetult hilja.. Juba praegu on hilja.. Sest mina olen Sinu vastu juba purunenud. Olen ilmselt tulnud peibutava majaka kutsel, oskamata karta randröövleid. Võib-olla oli see sireenide laul, mis kõlas mu kõrvus, kui hetkeline ekstaas muutis mu ükskõikseks, nähes oma purjekat uppumas.Mingu, mingu ta, mina jään siia ja ei hooli millestki – bakhanaalide metsikus ja joovastus pidi mu vere tormlema..

Ma olin 16-st..

Kas tead,
et Su suudlusel oli karamellimaik
enne kui armastus kildudeks kukkus
järsku õnn tardus kui merevaik
elu oli hall
oli hall täis nurkust..

Minu armastus oli vaba
üksikuid õisi tikitud täis
nagu hommikuses udus raba
jalgealusetu tundena näis..

Nii väike maailm

Oleme mehega Tais puhkamas. Odavlennupiletid sinna ja tagasi ning kohapeal vabakava. Seoses hiina uusaastaga on meile meelepärane hotell juba rahvast täis ning tuleb leida midagi uut. Tais on mõistlik osta majutus reisibüroost, mida tänavatel on tosinate kaupa. Soodustus letihinnast on igal juhul tuntav. Leiame sobiva hotelli ning seame ennast sisse. Teen tiiru tänaval ja varustan ennast värskete puuviljadega ning orhideevanikuga.
Peesitan basseini ääres ning pean raamatut lugedes aru, kuivõrd sarnased on mu naabrinnad eestlastega. Kikitan kõrvu, et kuulda, mida nad räägivad. Ja siis saabub kolmas naisterahvas, kes teisi sulaselges eesti keeles teretab. Jeeeeees, mul oli õigus! Hõikan ka siis tere ning tulija lükkab päikseprillid ülesse ja teatab: Tere Sinilind, ma kuulsin jah, et sa olevat puhkuse võtnud…
Tegemist meie suurima konkurendi töötajaga minu piirkonnast…
Eesriie.

Vürtsikas eelmäng

Panin kirja ühe äärmiselt intrigeeriva esmakohtingu eelmisest aastast.
Tuleb mees, vaikiv ja mehine. Midagi seletamata viib ta su endaga lihtsalt kaasa. Kuhu- lasketiiru. Laotab lauale oma eriti väärtuslikud sõbrad – Walther P99, CZ-75 SP01 Shadow, H&K USP 9mm. Tutvustab neid sulle või on see vastupidi, sa oled kuss ning pole milleski päris kindel. Tema teab sellest kõike ja sina mitte midagi. Nii naiselik on olla. Ja siis sa tulistad. Loomulikult on see raskem kui filmis. Osa salvest ei jõua isegi mitte märklehte Aga sellest hoolimata toetatakse sind lausetega, et sul läheb esimese korra kohta päris hästi. Ja sa tunnedki ennast hästi. Sest küsimus polegi ju selles, et sa peaksid laskma kõik lasud kümnesse, vaid et teine jagab sinuga oma maailma.
Ja miks sellel tekstil oli selline pealkiri, mõtleb igaüks nüüd ise, vastavalt oma rikutuse astmele

Kuidas karastus teras?

Põgened. Pead eemale saama. Kõigepealt majast välja… siis väravast välja..
Ning siis on mõistus otsas. Oled 14 ja sa ei tea kuhu minna. Abitult istud lumehange ja nutad.
Alkoholi vahele kirgastub kainem hetk ning ta tuleb sulle järele. Vabandab ning sa lähed tuppa tagasi.

Järgmine episood on jõhkram. Sa möödud temast ja ta lihtsalt lööb sind jalaga. Tigedalt ja kibestunult. Lööb küll mööda, kui faktist iseenesest on küllalt. Ja tänitab tagant- sa hakkad enne sööki ja peale sööki peksa saama. Taandud oma tuppa ja pakid asjad. Ja ootad. Ootad kuni saabub öö. Ja siis ütled- ma pean ära minema, sa saad ju aru. Abitusepisarad. Lähed läbi öise linna, õnneks on sul sõber. Helistad ta vanemate maja uksekella ja ukse avanedes puhked sa abitult nutma. Mul ei olnud mitte kuhugi minna…
Sõber viib su oma tuppa ja hetkeks oled sa turvalises kohas.

Saad endale tühja korteri ja asud seal üksi elama. Võtad vastutuse ja käid koolis. Ainuke, kellele pead aru andma, oled sina ise. Vahel helistad koju ja küsid, kas onu on ka kodus. Torust kostub jaatav vastus. Head õhtut siis! Ja lähed tühja kõhuga magama..

Olen kuri ehk..

kuidas juhatus mulle vee peale tõmbas
No see pole ka mitte päris esimene kord. Kuigi eelmisel korral sain ma pikas perspektiivis ikkagi oma tahtmise ja mul oli õigus. Seekord kardan, et pean otsusega leppima. Nimelt tegemist ühe projektiga, kus seisin selle eest, et sisse võetaks/jäetaks üks väike innovatiivne it-lahendus, mille maksumus iseenesest on täiesti kaduvväike. Nii et eelarve kohalt puuduvad meestel argumendid. Kuna arutelul ise osaleda ei saanud, siis kirjutasin, et olen valmis teemal oponeerima ning poolt/vastu argumente kaaluma. Ja nüüd nad teatavad, et vastus on EI, meie otsustasime nii. Ma küsin, et mis alusel? Ei kuulu arutamisele, sest kaks häält on vastu ja minu oma ainuke poolthääl. Kurja, kui tigedaks ajab
Ja kui juhatuse esimees, kes jätab neutraalse mulje, ütleb, et kuna ka teine mees on vastu, siis nii on. Et ärme raiskame selle arutamisele rohkem energiat. Ja kes on teine mees- mees, kes alles eelmine nädal tegi endale skype ja ma ei tea, kas ta seda üldse kasutanudki on/kasutada oskab. Võimalik, et minu poolt pakutud (mitte minu välja mõeldud!) lahendus on varane ja sobib rohkem nooremale põlvkonnale, kuid teisest küljest on seda juba 2 aastat katsetatud, mis annab meile suurepärase võimaluse asja parendada ning vältida tookordseid vigu. Teiseks on asju uudsus see, mis lisaks kogu projektile erilisust ning lootsin ise seda kasutada meediatähelepanu saavutamiseks.
Kolmandaks on see, et asi on mugav ja lihtne ning kes asjast aru saanud- nagu ma ise- teisi lahendusi enam ei soovigi..
Kõige rohkem vihastabki see, et ei esitata ratsionaalseid argumente, sest sel juhul oleks mul ju võimalik kitsaskohtadele lahendused leida. Laiskus, mugavus, hirm uute asjades ees… mine võta kinni. Aga hetkel oli küll nii, et mehed tegid lihtsalt ärtust ära ja ei kuula mind sellepärast, et olen neist tunduvalt noorem ja naisterahvas…

Ps! Tegelikult sain just hetkel meili, kus mulle usaldatakse ühe teise ning samuti väga meheliku valdkonna välissuhted, nii et ma enam nii kuri ka ei ole

Kompliment mehele

Ühel hilisel talveõhtul sõitsin ühe oma meestuttavaga kodu poole. Jutuks tulid talvised rõõmud ja nende hulgas ka jäärada. Tunnistasin, et pole aastaid rajale saanud, sest oma autoga ja üksi ei tihkaks minna. Noormees otsustas mind rõõmustada ja teha minuga koos mõned ringid. Arvata on, et vahva oli! Kiljusin kõrvalistmel vaimustusest, kui meesterahvas meisterlikult autot juhtides juba mitmendal ringil libedaid kurve alistas. 
“Nii vahva, Sa sõidas suurepäraselt, mina küll sellega hakkama ei saaks!” ei olnud ma tunnustusega kitsi.
Ja siis see juhtuski- hetk hiljem oli auto pauguga vallis kinni Kellaaega piisavalt hiline, et abiväge ilma kedagi voodist välja ajamata kätte saada. Proovisime nii ja naapidi, kuid oli selge, et olukorra lahendamiseks on vaja vähemalt lumelabidat. Lähim selline asus mulle teadaolevalt 1,5km kaugusel minu maja kuuris. Tõmbasin siis lühikese poolkasuka tihedalt ümber, peitsin nina karvasesse kapuutsiäärisesse ja asusin läbi lume tikkkontsadel saabaste ja miniseelikuga kodu poole vantsima. Õnneks oli ilm pehme ja külm mind teepeal ära ei võtnud. Jõudsin õnnelikult koos veidi niblaka labidaga tagasi. Peale pisikest kaevamist oli auto lumevangist vaba. Järgmisel päeval kinkis noormees mulle kena tuttuue lumelabida. Lõpp hea, kõik hea!

Siit moraal- meestele komplimendi tegemisel peab hoolega aega ja koha valima