Maotaltsutaja

Mul on juba lapsest saadik olnud mingi arusaamatu nõrkus roomajate vastu, segatud siiski loomupärase hirmuga nende suhtes, st et looduses neid kohates on esimene reaktsioon ehmatus, seejärel aga juba huvitatud tõttvaatamine ja uudistamine. Nii olin ma kunagi täiesti kindel, et soetan endale lemmikloomaks kunagi mõne boa või püütoni (ja hõbehalli dogi tumehallide laikudega ja hobuse). Võimalik, et see maonõrkus on seotud sellega, et olen ise maoaastal sündinud või  lööb minus lihtsalt aegajalt esiema Eeva  välja. Nojah,  igatahes läks kihu näha majapidamises rohkem madusid kui ma ise, täiskasvanuks saades üle ning kokkupuuted nende elegantsete tegelastega piirdusid välisreisidel ühise fotodel poseerimisega.

Kui kuulsin ühel päeval, et tulemas on madudega tutvumise päev lastele, otsustasin oma marakrati näppu võtta ja uudistama minna, mis toimub.

Ja oligi olemas kaks ilusat madu – kirjukirjaline püüton ja imekaunis rohekassinine nastik. Tegin neile pai ja julgustasin ka poissi. Väga pika hamba ja õige õrnalt näpuotsaga siis neid puudutati ja tundus, et huvi ongi kadunud.

Mina siiski ei suutnud kiusatusele vastu panna ja võtsin ühe tegelase ka endale sülle. Selle peale arvas laps, et tahab ka. Isegi väike klõps sai telefoniga sellest tehtud. Päev oli tore ja rohkem sellest ei räägitud.

Ja nüüd teatas poiss mõni aeg tagasi, et tema tahab endale lemmikloomaks madu. Eriti hea, kui see oleks see sinakasroheline nastik.

“Eee.. aaa… no mao võtmist saame kaaluda siis, kui sa oled juba koolipoiss ja vähemalt 10 aastat vana ja valmis ise kodulooma eest hoolitsema ja vastutama” kindlustasin endale kiirelt tagala.

Sellest päevast alates muutus mao-teema meil tavapäraseks – kus ta olema hakkab ja kes tema eest hoolitseb jne. Telefoniga tehtud pilt nõuti ekraanile taustapildiks.

Nojah, kui mu elu oleks tavapärane, siis ootaks ma rahulikult, kuni laps kooli läheb või teema unustab. Aga mul on ju igatsorti imelikke, toredaid ja kummalisi sõpru Juhtusin siis ühele mainima, et näe, minu poiss tahaks ka endale madu, mis sina sellest arvad ja oskad nõu anda ehk? – läks sõbra silmad põlema.

“Madu on iga kell parem koduloom kui koer! teatas ta. Ei mingit kell viis hommikul jalutama minekut, ja süüa tuleb ka vaid kord kuus anda! Näiteks Ameerikas on madu väga tavaline lemmikloom.”

Rääkisin siis maopäevast ja sellest kaunist sinakasrohelisest maost, kes mu lapse oli ära võlunud.

“Ah see või?! No tegelikult võib su laps isegi selle saada, kui tahab – see ongi ju minu oma tegelikult on mul selliseid veel kolm.”

Selgus, et tema maokollektsioon on vahepeal plahvatuslikult kasvanud ning hingekirjas neid lausa 30.

“Oi, aga siis me tuleks lapsega neid sinu juurde vaatama! ja kui sobib, siis ma laenaks küll mõnda madu oma lapsele, et teada saada, kas tema soov mao-omanikuks hakata on ikka päris “

Teatasin ka lapsele ääri-veeri, et lähme mu sõbrale külla madusid vaatama. Loomulikult oli ta mõttest vaimustatud.

“Aga ka sinu sõber müüb ka madusid?” küsiti vaid veidi aega hiljem. Lapse pea lõikab nagu koorelahutaja, pole midagi öelda

Nojah, nüüd me siis ootame seda külastuspäeva ja mina vaatan kodus tasahilju ringi , et kuhu see madu meil siis ära paigutada

Et sellised emaksolemise rõõmud – ega koguaeg ei jõu ju ka meestest kirjutada

Blogi sünnipäev ja uus aasta!

Blogi sünnipäev oli juba muidugi üle-eelmine nädal ära..  aga jah, ma olen juba 2 aastat vahelduva eduga siia erinevaid tekste tootnud, mõtteid mõelnud ja tähelepanu luninud

Seega võtan vastu virtuaalseid kingitusi ja õnnesoove!

Ja soove, mis teemadel kirjutised eriti ärevust tekitavad

Ning loomulikult kõigile ilusat alanud musta draakoni aastat!

Pikk nina :)

Kui minu kirjeldustest, kuidas mehed mulle tormi jooksevad, võiks välja lugeda, et ma olen piltilus kaunitar, siis tegelikult see nii muidugi pole. Seda enam on mu populaarsus mulle arusaamatu Ilu on vaataja silmades ja ju siis on vaatajatel lihtsalt ilusad silmad!

Et illustreerida minu “omanäolisust”, järgmine lugu.
Praeguseks mu hea tuttav ja võitluskaaslane rääkis loo, kuidas ta mind esimest korda nägi. Kuna rahvast oli palju, siis jäin ma talle meelde küll, aga nime ta unustas. Ning kui kunagi paluti tal minuga ühendust võtta ja ta ei suutnud rahvamassist mind nime põhjal tuvastada ja uuris teistelt, et kuidas mind leida või milline ma välja näe, oli keegi kirjeldanud mind kui pika ninaga – Buratino ninaga tüdrukut. Selleks ajaks kui meesterahvas mu ülesse leidis, oli mu nimi aga taas ununenud ja nii ta siis panigi mu telefoni kontakti alla ” Neiu Buratino”

Teine nö kompliment mu nina arvelt on samuti puhas kuld ja sellega sai maha tänaseks minu hea naistuttav meie esmakohtumisel väga mehises seltskonnas. Nimelt kommenteeris ta mind meestele selge ja kõlava häälega, et see mulle eemalt mööda jalutades mitte kuulmata ei jääks, järgmiselt:

“Tal on nii pikk nina, et mul on kogu aeg hirm, et ta lõhub sellega midagi ära!”

Mitte ainult ilus

Kunagi jäi mulle silma kuskil delfis tõsiteadusliku  uurimuse tulemus komplimentide kohta, et kaunid naised hindavat rohkem nende mõistusega seotud komplimente ja nende vähem atraktiivsed kaaslased jällegi nende välimusega seotud meelitusi. Nojah, alati kui komplimentidest juttu tuleb, siis igavesti kobe on sellele teemaarenduseks viidata.  Ja tuli see jutuks ka ühe mu uue meestuttavaga.

Mõne aja pärast, kui meesterahvas oli mulle külla sattunud, ei suutnud ma hoiduda kiusatusest ulatada talle vaatamiseks mu edevusealbum. Ega ma siis ainuke naine pole, kes on ennast fotostuudios vähe napimas rõivastuses kunstfotodele jäädvustada lasknud ja sinna päris kenasti peale jäänud

Peale ilmselgelt talle muljetavaldavate fotodega tutvumist vaatab meesterahvas mulle otsa ja ütleb: “Sa oled väga…(mõttepaus).. tark!”

Eesriie.

Meenutuseks ka üks lugu ilus-olemisest :) http://sinilind.wordpress.com/2010/01/22/raske-too/

Parooli alt välja

Suured tänud kõigile mu blogilugejatele, et olite olemas ja toetasite mind sellega minu jaoks päris keerukal 2011 aastal

Päris sageli kerkis mu suunurk kommentaare lugedes ja tegi tuju heaks ehk siis erilised tänud nendele lugejatele, kes on minu tekste pidanud ka kommenteerimisvääriliseks. Samuti teen kõigile väga pika pai selle eest, et ma ei ole seni pidanud MITTE ÜHTEGI kommentaari seni kustutama – st labaseid või õelaid inimesi meil siin ei käi!

Ricardo, erilised tänud Sulle kui esiblogijale, kelle intrigeerivad ja humoorikad märkused on sageli tekitanud lõbusaid diskussioone

Ühtegi uut teksti hetkel tulemas ei ole, kuid võtan ühel oma kirjal seoses aegumistähtaja ületamisega parooli maha – http://sinilind.wordpress.com/2011/09/26/kohtumine-tundmatuga-2/

Aga kui keegi soovib lugeda teisi, parooli olevaid postitusi, siis andke aga teada sininelind@gmail.com  ja panen parooli teele!

Ilusat uut kalendriaastat, õnne ja armastust kõigile!

2011 Sinilinnu blogis wordpressi silme läbi

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2011 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 34.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 13 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Usu või ära usu

.. aga ma õpin usuteadust.. – oli kunagi mu üks lemmikfraas inimeste heas mõttes shokeerimiseks, tekitades automaatselt neis kujutluspildi endast kui tulevasest nunnast või preestrist. Oh piiratust!
Teema enda noppisin ülesse viimase postituse ülimalt elavast ja mitmekihilisest kommentaariumivestlusest. Ehk siis Sinilind ja usk. Otsene vastus küsimusele, kas ma olen usklik – jah, olen. Ja määratlen ennast kristlasena, luterlasena, kuigi pean ka katoliiklust ja õigeusku väga köitvaks
Hämmastav muutus tütarlapselt, kes kasvanuna ateismist läbiimbunud nõukogude impeeriumi kolossi varemetel, ei osanudki muud tahta või soovida. Meie maailmapilti ja väärtushinnanguid kujundavad siiski asjad, mida me teame ja tunneme ning mille põhjal loome endale eelhoiaku/arvamuse võõrastel teemadel.
Et ma just usuteadust õppima sattusin, on omapärane juhus nagu palju asju meie elus. Peale keskkooli lõpetamist pakkusid mulle Alma Materi poolt pakutavatest ainetest huvi eelkõige eesti filoloogia ja ajakirjandus. Esimene valik kindlasti põhjustatud kirjanduskallakuga koolist. Teine valik oli aga loogiline jätk minu noorajakirjaniku seni edukalt kulgenud karjäärile. Paraku esimene aasta jäid ülikooli uksed mulle suletuks – kuigi eesti keele testid läbisin suurepärase punktisummaga (loodan siiralt, et midagi keskkoolist õpitust on ka minu blogi tekstides tuvastatav ), ei saanud ma inglise keeles piisavalt punkte (selle vea parandamiseks võtsin endale hiljem eraõpetaja) ning ajakirjandus põlgas mu ära peale vestluses ilmselgete rumaluste suust väljaajamisega vahele jäämist.
Nii võtsin endale mõned aastad omandada haridust veidi avatumate ustega koolides. Uuel katsel ülikooli proovides olin aru saanud, et ajakirjaniku amet ei ole päris mulle ning eesti keel jällegi liialt kuiv. Filosoofia ja ajalugu olid nüüd need, mis mind paelusid. Paraku oli aga ilmselge, et ajaloo teaduskonda ma sisse ei saa ning puhta juhuse tahtel nagu eespool mainitud, jäi mu pilk dokumentide sisseviimisel pidama usuteaduskonda tutvustaval infol. Olles ajalooga nii tihedalt seotud, otsustasin sinna proovida ning hiljem ennast ajaloo teaduskonda sujuvalt üle viia.
Loomulikult olin ma ülimalt õnnelik, kui selgus, et olen kantud usuteaduskonna üliõpilaste nimekirja
Kuna mu tekstidel on alati oht lõpetamata/avaldamata jääda (hetkel on 74 mustandit tolmumas), siis lõpetan hetkel teema Ja sellest, kuidas ja miks ma otsustasin ennast just kristase ja luterlasena määratleda, kirjutan ma (loodetavasti ja lugejate huvi püsides) mõni teine kord.

Sporaadilised pursked

Tänapäeva sotsiaalsuhtlusvõrgustikud on tekitanud terve rea uusi ja segadusttekitavaid käitumismalle. Kindlasti toob see inimvahelistest suhetes välja emotsioone, mille väljendamiseks mõni aeg tagasi poleks võimalust ega julgustki olnud.
Katkend ühest ootamatust fb vestlusest ühe abielumehega, keda olen kohanud vist korra elus ja sedagi nii 6-7 aastat tagasi:

Y: Hei kaunitar!
SL: Tere
Y: Sa oled mulle alati meeldinud.
Aga mis mina – rumal ja inetu.
SL: Oi, kust see nüüd järsku tuli?!
Y: No tuli, kui tunne on õige, siis tulebki
Tahan kallistada.

Täpsustuseks lisan, et sama inimene kirjutas mulle pea samasuguse teksti ka suvel, et mitte sugugi esimene katsetus tema poolt.

Mis asi see siis on? Mis mõttes ma olen talle alati meeldinud? Ta ju ei tunnegi mind!
Minu mälu järgi on ta mind kohanud ehk paar korda elus kui oma tuttava elukaaslast väga kaua aastaid tagasi, olles ise nii siis kui ka praegu abielus. Kui ta mulle tänaval vastu tuleks, siis ma ei tunneks ilmselt äragi…
Aga jah – et vaatab fb pilte ja kohe meeldibki? St ikka veel meeldib? Ja kuidas ma sellele reageerima peaks? Minu jaoks on see sama, kui mulle astuks ligi võhivõõras inimene tänavalt. Nojah, vahel nad astuvadki aga minus tekitab see esimese hooga vaid ebalust.
Või on see lihtsalt selline mine-tea-äkki-saabki õngitsemine põhjusel, et nii reaalselt kui ka fb andmete olen ma ikka päris pikalt juba vallaline?!

Ma olen väsinud pealiskaudsusest. See on kuidagi hirmutav, kui hakkab nagu selguma, et kõik, mis ma olen, on vaid veidi isikupärasemad näojooned ning ühiskonna poolt heakskiidetud suht keskpärane figuur ja üle keskmise edevust, et neid aegajalt ka eksponeerida. Kedagi ei huvitagi enam, mida ma mõtlen, tunnen, soovin, kardan..

Hm, kas mul on tõesti tekkinud meeste ja suhete osas mingi omapärane foobia, millele ma veel täpset nimegi anda ei oska..
Tegelikult tean ma nii täpselt, kuidas on võimalik mu tähelepanu köita. Kui mind natuke kuulata, siis saab ju selgeks, mis mulle meeldib ja mis mitte, seejärel pole keeruline sellest lähtuvalt korraldada ühistegemisi-ajaviitmisi ning siis saab nii mulle kui ka meesterahvale selgeks, kas meil võiks olla ühist tulevikku.

Veel on aega

Tuhat küsimust

Füüsilisest lähedusest on saanud otsekui kinnisidee. Kuidas tundub Tema (on ta üldse olemas?!) nahk su sõrmede all, mis tunne on suudelda, mis tunne on kellegi kõrval uinuda ja hommikul koos ärgata?! Seksist ma ei hakkagi parem mõtlema ega kirjutama Tegelikult ei ole kõik see ju mulle kättesaamatu, kuid minu peas jookseb mingi programm, mis ütleb, et nii see ei käi, see ei vii sihile. Sest see ei ole eesmärk omaette, vaid midagi, mis kaasneks suhtega. Ja et suhted peaks algama kuidagi teistmoodi. Et kui keegi võtab mu käest kinni (vt ühte varasemat postitust), siis lööb peas alarm “appi, miks ta seda teeb ja see on ju inetu tema naise suhtes ja mis arvavad inimesed, kui nad seda näevad jne-jne”.
On see siis vale?
Kas ma peaksin mõtlema hoopis teisiti – hm, kui ta võtab mu käest, siis ma järelikult meeldin talle, sellest olen ma juba varem aru saanud Mida arvaks sellest tema naine ja kas see on üldse oluline? Kui ta teeb seda nii avalikus kohas, kas ta siis ei karda skandaali või on tema pereelu lootusetult karidel? Või on ta valmis minu pärast riskima? Riskima mille pärast – et tuua oma igavasse ja stabiilsesse pereellu vürtsikat vaheldust või otsibki ta endale uut kaaslast? On tal palju selliseid silmarõõme, kellel ta niimoodi kätt hoiab?
Kui mul oleks mõnele nendest küsimustest vastus, siis sünniks neist uued küsimused..
Kas ta meeldib mulle? Kas meie vahel võiks midagi tekkida? Nendele küsimustele aga ei saa ma vastust enne, kui olen inimest veidi tundma õppinud. Ja tundma õppimine ei saa ju käia ometi läbi intiimsuhte nagu tänapäeval suurem osa mehi näib arvavat.
Kas pole siis lihtsam lasta lihtsalt alarmil oma peas huilata, et nii ei ole sobilik ja “korralik naisterahvas” nagu mina seda olla tahaks, endale seda lubada ei saa.
Kuigi jah, kui ma soovin enda vanust või veidi vanemat meesterahvast endale kaaslaseks, siis äkki tuleks siiski arvestada faktiga, et saadaval on pigem teise ringi mehed ning parim osa nendest ongi hetkel suhtes. Et lasta sellistel meestel enda ümber tiirelda ja vaadata, kas äkki keegi neist hakkabki mulle nii palju meeldima, et ühiskondlikud tabud ja avalik arvamus kaotaks minu jaoks tähtsuse? Nii nagu juhtus Elu Armastusega? Mees, kes ühel hetkel väitis, et olen tema jaoks kogu maailm ja ainus naine, kelle nimel on ta paljuks valmis, kuid mingi aja möödudes taandus see nö kahe naise armastamiseks, millest oli küsimatagi aru saada, et mitte mina ei ole number üks..
Et võtaks selle tõkke “abielumehed on tabu” oma peast maha ja siis vaataks, mis juhtuma hakkab?!